Seevastu rakenduslik karate hõlmab endas palju rohkem vabadust. Sisuliselt kõike tehakse paarilisega, alates enesekaitsevõtetest ja lõpetades vabas vormis löökide tagumisega makiwarasse. Loomulikult käib siia alla ka sparring. Mis puudub klassikas, aga on olemas rakenduslikus karates, on just kerge võistluslikkus - paljuski on eesmärk paarilisest parem olla, teda ületada. Rakenduslik karate pakub just seda, mida paljud inimesed tänapäeval sellistest trennidest otsivad - oskus ennast kaitsta, oskus lüüa ja blokeerida ning heita-väänata. Rakenduslikus karates proovitakse inimene panna realistlikusse stsenaariumisse, kus ta saab vastavalt oma valikutele ja võimekusele end välja tuua.
Klassika on siis ju mõttetu? Sõltub sellest, mida inimene otsib. Kui te tahate saada kiiresti heaks võitlejaks, mitte ainult suvalise pudeliga vehkiva parmu vastu, vaid ka kogenud võitleja vastu, siis loomulikult on selleks optimaalseim variant ühineda mõne MMA (mixed martial arts) klubiga. Te õpite selgeks teatud tehnikabaasi, mis on hinnatud efektiivseks ning teete kõvasti trenni. Te saate kohe aru, mida te teete ja mille jaoks ning keskendute ainult sellele. Nagu ma ütlesin, on see kiireim tee, sest te ei raiska oma aega kõrvalisega - te lööte, blokeerite, teete jõudu, käite jooksmas, harjutate paarilisega võrdsetes tingimustes. Siis jah, ma nõustun, klassika võib olla teie jaoks mõttetu ajaraiskamine ja te saaksite oma loetud minuteid otstarbekamalt kasutada.
Klassika on osa karatekultuurist enesest ning kõlbab inimesele, kes on tulnud karated õppima just karate pärast. Klassikal on küll oma rakenduslik pool, aga... see on peidus. Klassikas on varjatud õppetunnid ning nendest tuleb aru saada, et asjal üldse mingi kasutegur oleks (selleks on vaja head õpetajat ja piisavalt taipu, et õppetundidest ka aru saada). Vastasel juhul jah... on tegemist kõigest võimlemisega - eriti noorte ja kannatamatute inimeste jaoks, kes ei mõista mitte muhvigi, kui neid pannakse mawate' t õppima. Ainult klassikat õppides aga ei saa hakata võitlejaks - selleks oleks vaja haruldast sünnipärast talenti. Aga rakenduslik pool on klassikas olemas, seda ei saa eitada. Ma olen pikalt mõelnud klassika üle, et leida, mis seal on kasulikku ja mis on kahjulikku ning nüüd oleks aeg oma tähelepanekud ka üles lugeda.
Alustaks ehk klassika plussidest ehk mida kasulikku on võimalik saada klassikast:
- Koordinatsioon - Klassika pakub parajal määral kehalisi ülesandeid. Kuna nendel ülesannetel on palju tehnilisi ja esteetilisi punkte, millele tuleb korraga tähelepanu pöörata, pakub see väljakutset harrastajale.Asjakohane näide oleks siis näiteks mingi suvaline klassikaline käelöök, mille harrastaja peab suutma teha paraja fookusega, õige asendiga (alates varvaste suunast ja lõpetades põlve nurgaga), samas tasapinnas (pea ei kõigu üles-alla), mitte liiga kangelt ega üleliia lõdvalt, piisavalt kiiresti, korrektse hingamisega, kasutades õiget puusaliikumist, ilma liigsete vaheliigutusteta, löögikäsi ilusti nukkidega vastase suunas ja tagumine käsi korralikult puusas. Ühesõnaga on palju, millele tähelepanu pöörata ja algajal on eksida lihtne. Pideval harjutamisel on lõpptulemuseks aga mingisugune kehalise "teadlikkuse" ilmnemine ja koordinatsiooni arenemine. Me õpime oma keha paremini tundma ja saame enda suhtes veidi targemaks.
- Jalatreening - Jalad on võitlemises kriitilise rolliga. Tänu jalgadele võtame me igas olukorras sobiva asendi (lootusetus olukorras soovitaks soojalt võtta sprindiasendi ja vehkat teha), mis aitab meil omakorda genereerida vastavaks ülesandeks vajaminevat jõudu. Gravitatsioon kehtib kõigile (peale Nyancati) ja võitluses jäävad peale need, kes oskavad kontakti maaga enda jaoks paremini ära kasutada. Klassikas kasutatavad asendid on väsitavad ja mitteoptimaalsed. Nendes asendites ei saa väga kiiresti liikuda, kuid see ongi just vajalik - teha liikumine vaevanõudvaks. Raske õppustel, kerge lahingus, nagu öeldakse... Pika ja põhjaliku klassikatreeningu tulemusena saavad jalad tugevaks ja tulevad toime erinevates olukordades.
- Liikumisprintsiibid - Nagu ma just mainisin, kasutab klassika ebamugavaid asendeid liikumiseks. Käsivõitluses sõltub kõik sellest, kui hästi me oskame liikuda - löök ei ole midagi muud, kui vastase alistamiseks adekvaatselt sooritatud kehaline liikumine. Võitlus on üldse üks liikumiste sasipundar ja kes liigub õigemini, paremini... see võidab. Klassika sisaldab palju standardiseeritud liikumisi ning on täiesti võimalik, et olles aastaid neid liikumisi harjutanud, leiate, et keset võitlussituatsiooni ei ole õige liikumine teie jaoks vaevarikas.
- Tehnikate voolavus - Ehk siis võimekus teha mitu lööki või muud tehnikat järjest ja kiiresti. Klassikas on need liikumised suure amplituudiga ja vaevarikkamad. Võitlussituatsioonis ei tee keegi klassikalisi blokke, kui nad just peast põrunud ei ole. Aga need blokid, mida reaalolukorras tehakse, on analoogsed klassikablokkidele - need on lihtsalt väiksema amplituudiga, kiiremad, säästlikumad (jällegi: raske õppustel, kerge lahingus), kuid sisuliselt samad, sest rakendavad samu lihaseid.
- Korrektne hingamine - Iga füüsilise tegevusega peaks kaasnema korrektne hingamine. Võitluse käigus kasutatakse väljahingamist eelkõige löökide ajal, kuigi ka näiteks torsoga lööki vastu võttes on mõistlik hingata kopsud õhust tühjaks. Väljahingamine aitab leida õige lõtvuse ja õiget lõtvust on vaja kiire löögi sooritamiseks. Sportlased, nagu näiteks kettaheitjad, hingavad välja oma sooritust tehes - lausa kõva häälega. Karates on selle mõiste nimi kiai. Igal juhul on korrektne hingamine seotud koordinatsiooni ja keha tunnetusega. Kui te teate ja valdate oma keha, siis kasutate te igas olukorras korrektset hingamist.
- Harjumine ebamugavaga - Võitluses ei ole ju mingi teeõhtu. See on raske vähemalt ühele osapoolele (sellele, keda domineeritakse) ning ebamugavad poosid rüseluses on täiesti tavaline nähtus. Klassika harjutused on ebamugavad ning seeläbi annavad teataval määral ettevalmistuse füüsilisteks ebamugavusteks.
- Mälutreening - Klassikas on palju, mida õppida, uskuge mind. Kõik katad, paarisharjutused ja tehnikad tuleb õppida pähe (jaapanikeelse nimega veel) ja on vaja ka teada tehnilisi parameetreid. Klassika pakub piisaval määral meeldejätmist ja eelkõige noore mõistuse puhul võib selline mälu "harjutamine" hiljem kasuks tulla - ta harjub asju meelde jätma ja meelde tuletama.
- Kultuuriline elamus - Kui te suudate end veenda, et te tegelete süviti karate-ga... Kui te suudate klassikat harjutades oma meele tühjendada ja meditatiivses seisundis harjutusi sooritada... kui te lihtsalt kaifite seda teadmist, et te teete traditsioonilisi karate harjutusi ja elate sisse, siis võite te saada enese jaoks kultuurielamuse.
Mis aga jääb klassika puhul vajaka:
- Vastase tunnetus puudub - Kuigi klassikas on paarisharjutused ja teataval määral saab arendada distantsitunnetust, siis päris ehe võitluslik kogemus jääb siiski saamata. Klassika ei õpeta sparrima, ta suudab anda ainult ettevalmistuse. Võitlemiseks on vaja äärmiselt palju jõukatsumise kogemusi erinevate vastastega ning klassika ei suuda seda täisväärtuslikult pakkuda. Kujutletavad vastased ei paku väljakutset - nad löövad alati mööda, mugava kiirusega ning ei tee haiget. Fantaasia ei suuda asendada reaalset vastast ega pakkuda korralikku ettevalmistust ehtsa käte ja jalgadega lihamäe mahamurdmiseks.
- Löögitunnetus puudub - Klassika on kujundatud nii, et partnerid jääksid pärast harjutust kenasti terveks. Teineteist valusasti ei lööda, kui just vastastikust kokkulepet pole. Igal juhul ei koge pelgalt klassikat harrastav karateka, mis tunne on midagi tõeliselt lüüa ega ka seda, mis tunne on korralikke lööke maitsta. Võitluses liigub vastane ettearvamatult ning soovib kõigest hingest teile haiget teha ning ennast hoida. Võitleja peab teadma, kuidas sooritatakse päriselt töötav löök, millised löögid on tugevamad, millised jätavad ta kaitsetuks ja milliseid kõlbab vastavates stsenaariumites kasutada.
- Liikumine on ühekülgne - Klassika erinevad liikumisprintsiibid annab kokku lugeda. Üldiselt võib öelda, et klassikas on palju üldistatud liikumisi, võitluses on aga meeletult variatsioone. Sparrides saab kogeda väga erinevaid liikumisstsenaariumeid, millest klassika ei jõua detailset ülevaadet anda - klassikas on need üldistatud.
- Puudub ohutunne - Klassika suurim viga... kuigi ta paneb proovile koordinatsiooni, refleksid, lihasmälu ja meele, siis teeb ta seda turvaliselt. Alalhoiule ei esita klassika mingit väljakutset. Selle tulemusena on uljal klassikaharrastajal oht tulla oma esimesest kaklusest välja verise nina ja haavatud eneseuhkusega. Võitlema õppimiseks tuleb panuseid tõsta - peab olema midagi kaotada, midagi karta. Keegi pole haavamatu ega surematu. Löögid teevad haiget, iga vale liigutus maksab kätte. Mida kiiremini need õppetunnid pähe kuluvad, seda parem võitlejale.
