Neile, kes veel pole aru saanud, siis meie klubi tegeleb Wadokai karatestiiliga. Algselt oli tegemist ühtse koolkonnaga, nimega Wado-ryu, kuid kuna koolkonna rajaja eluküünal kustus, juhtus niiviisi, et teatud inimesed pidasid end teistest targemaks (kes õigusega, kes mitte), koolkond jagunes laiali, ning praeguseks tegutsevad lisaks meie Wadokai harule ka Wadoryu Karatedo Renmei ja Wado Kokusai Karatedo Renmei, kelle olemasolust ei saa me kindlasti mööda vaadata. Stiilide hargnemine pärast koolkonna meistri surma on suhteliselt tüüpiline nähtus. Traditsiooni kohaselt veab peakoolkonda edasi meistri poeg, kuid mõnikord otsustab parim õpilane (või mitu õpilast) lüüa lahku ning teha asja oma äranägemise järgi. Wado-stiili jagunemine kolmeks on suhteliselt väike võrreldes mõne teise stiiliga, nagu näiteks Shito-ryu. Sisulisi erinevusi neil kolmel harul vist praktiliselt pole, tõenäoliselt mingisugused peenemad nüansid ainult, niisiis ei oska ma kuidagimoodi öelda, milline neist on "parem" kui teised ja kas üldse on. Fakt on see, et meie klubi tegeleb Wadokai-ga ja kuulub ka Eesti Karatedo Wadokai Seltsi.
Mainisin koolkonna rajajat. Mehe nimi oli Hironori Ohtsuka, kes elas aastatel 1892-1982 (lihtsasti meelde jäävad aastanumbrid). Kuigi me räägime "karatestiilist", tegeles härra Ohtsuka algselt hoopis Shindo Yoshin-ryu ju-jitsuga (seal tehakse heiteid, lukke, mahaviimisi ja igast muid võtteid). Ta tegeles sellega juba lapsest saati ning 29-aastasena saavutas juba Shindo Yoshin-ryu koolkonna juhi tiitli, mis sellises vanuses on ikkagi päris haruldane saavutus.
Igatahes viis saatus Ohtsuka ühel heal päeval kokku sellise mehega nagu Gichin Funakoshi. Funakoshi näol oli tegemist Shotokan-karatestiili loojaga ning inimesega, kes tutvustas ühena esimestest meistritest Okinawa karate-d Jaapanis laiemale üldsusele. Teda kutsutakse sageli kaasaegse karate isaks. Ohtsuka harjutas selle mehe juures oma kümme aastat karate'd ning lävis ka mõnede teiste karate vallas vilunud inimestega, nagu Kenwa Mabuni ja Choki Motobu.
Olles saanud piisavalt kogemusi karate's otsustas Ohtsuka ühendada selle koos ju-jitsuga ning lõpptulemuseks kujuneski välja Wado-stiil. Ehk siis oma trennides harjutame me nii karate käe- ja jalalööke kui ka jujitsu heiteid ja lukke. Wado on oma sisult pehme stiil ning isegi meie filosoofia on pehme. Nimigi tähendab "rahu tee koolkonda" ( wa = rahu/ harmoonia, do = tee/ rada, ryu = koolkond/ stiil).
Wado on lihtne stiil alustamiseks, sest ta ei ole füüsiliselt koormav. Nimetatakse pigem mõtleva inimese karate'ks kuid tõele au andes ei saa tegelikult öelda, et teised koolkonnad seda pole. Mõistus peab olema igal pool terav, ka konfliktisituatsioonides. Veel parem, kui õige mõtlemine pigem väldib konflikti (kuigi meie argielus pole see alati võimalik). Wado harjutused sisaldavad mitmeid printsiipe, millede rakendamine töötab enesekaitsesituatsioonides. Meie võtmesõnadeks on õige liikumine, jõu säästmine ning vasturünnak. Pikemas perspektiivis peaks Wado harrastaja õppima õigesti positsioneerima end vastase suhtes, sooritama jõudusäästvaid rünnakuid ning oskama sooritada vastase rünnakuga samaaegset vasturünnakut. Harjutamise tulemusena õpitakse paremini tundma oma keha ning inimkeha üldse - mida see suudab ja mida see välja ei kannata (seda teadmist saab edukalt ära kasutada kõiksugustes väänamistes ja heidetes). Kõrgema astmega harrastajad võivad isegi saada teada huvitavat, ent samas vastutusrikast infot kehal paiknevate valupunktide kohta.
Katsungi siin blogis aeg-ajalt välja tuua mõningaid mõtteterasid ja tähelepanekuid tehniliste printsiipide koha pealt. Ma olen küll tegelenud asjaga 10 aastat, millest tegelikult jääb väheks, kuid ma kasutan õigust avaldada isiklikku arvamust teatud Wado ja üldse võitluskunstide elementide kohta, mis mulle silma on hakanud. Nende sõnadega panekski sellele postitusele punkti. Kuni järgmise korrani!
PS: Kui janunete põhjalikuma info järgi Wadokai kohta, siis leiate seda leheküljelt www.wadokai.ee
