"Klassikaline" karate.

Vähemalt meie trennis kutsutakse seda nii. "Klassikaline karate" või lühidalt "klassika." See on üks osa meie trennide sisust ning ka ilmselt kõigis teistes karatekoolides, kus traditsioonid on kas või vähimal määral esindatud. Kuidas seda aga kirjeldada... võib-olla olete näinud, kas või filmides, mõnd karateklubi... karatekad seisavad rivis ja taovad lugemise peale käelööke või blokke õhku, üks käsi ette sirutatud ning teine käsi ilusti puusa tõmmatud. Või teevad nad sama asja liikudes. Igasugused ründetehnikad ja blokid, mis sooritatakse suure amplituudiga ja... "kandiliselt". Või siis näete karatekat sooritamas liikumisharjutust (kata)... justkui võitleks ta nähtamatu vastasega ja prooviks teda lüüa või tema rünnakuid blokeerida, kuigi see meenutab väliselt rohkem võimlemist kui võitlust. Või kui kaks karatekat kummardavad teineteisele ja sooritavad ettemääratud paarisharjutuse, mis samuti meenutab natuke võimlemist, ainult et koos paarilisega... vot sellised asjad. Kui ma üritaks kuidagi oma sõnadega seda öelda, siis klassika on nagu harjtused või... ütleme "drillid", kus peitub ettemääratus, organiseeritus, kindlad tehnilised parameetrid (asendi pikkus, löögikäe kõrgus jne) ja minimaalsel määral vabadust tegutseda omasoodu.

Seevastu rakenduslik karate hõlmab endas palju rohkem vabadust. Sisuliselt kõike tehakse paarilisega, alates enesekaitsevõtetest ja lõpetades vabas vormis löökide tagumisega makiwarasse. Loomulikult käib siia alla ka sparring. Mis puudub klassikas, aga on olemas rakenduslikus karates, on just kerge võistluslikkus - paljuski on eesmärk paarilisest parem olla, teda ületada. Rakenduslik karate pakub just seda, mida paljud inimesed tänapäeval sellistest trennidest otsivad - oskus ennast kaitsta, oskus lüüa ja blokeerida ning heita-väänata. Rakenduslikus karates proovitakse inimene panna realistlikusse stsenaariumisse, kus ta saab vastavalt oma valikutele ja võimekusele end välja tuua.

Klassika on siis ju mõttetu? Sõltub sellest, mida inimene otsib. Kui te tahate saada kiiresti heaks võitlejaks, mitte ainult suvalise pudeliga vehkiva parmu vastu, vaid ka kogenud võitleja vastu, siis loomulikult on selleks optimaalseim variant ühineda mõne MMA (mixed martial arts) klubiga. Te õpite selgeks teatud tehnikabaasi, mis on hinnatud efektiivseks ning teete kõvasti trenni. Te saate kohe aru, mida te teete ja mille jaoks ning keskendute ainult sellele. Nagu ma ütlesin, on see kiireim tee, sest te ei raiska oma aega kõrvalisega - te lööte, blokeerite, teete jõudu, käite jooksmas, harjutate paarilisega võrdsetes tingimustes. Siis jah, ma nõustun, klassika võib olla teie jaoks mõttetu ajaraiskamine ja te saaksite oma loetud minuteid otstarbekamalt kasutada.

Klassika on osa karatekultuurist enesest ning kõlbab inimesele, kes on tulnud karated õppima just karate pärast. Klassikal on küll oma rakenduslik pool, aga... see on peidus. Klassikas on varjatud õppetunnid ning nendest tuleb aru saada, et asjal üldse mingi kasutegur oleks (selleks on vaja head õpetajat ja piisavalt taipu, et õppetundidest ka aru saada). Vastasel juhul jah... on tegemist kõigest võimlemisega - eriti noorte ja kannatamatute inimeste jaoks, kes ei mõista mitte muhvigi, kui neid pannakse mawate' t õppima.  Ainult klassikat õppides aga ei saa hakata võitlejaks - selleks oleks vaja haruldast sünnipärast talenti. Aga rakenduslik pool on klassikas olemas, seda ei saa eitada. Ma olen pikalt mõelnud klassika üle, et leida, mis seal on kasulikku ja mis on kahjulikku ning nüüd oleks aeg oma tähelepanekud ka üles lugeda.

Alustaks ehk klassika plussidest ehk mida kasulikku on võimalik saada klassikast:

• Koordinatsioon - Klassika pakub parajal määral kehalisi ülesandeid. Kuna nendel ülesannetel on palju tehnilisi ja esteetilisi punkte, millele tuleb korraga tähelepanu pöörata, pakub see väljakutset harrastajale.Asjakohane näide oleks siis näiteks mingi suvaline klassikaline käelöök, mille harrastaja peab suutma teha paraja fookusega, õige asendiga (alates varvaste suunast ja lõpetades põlve nurgaga), samas tasapinnas (pea ei kõigu üles-alla), mitte liiga kangelt ega üleliia lõdvalt, piisavalt kiiresti, korrektse hingamisega, kasutades õiget puusaliikumist, ilma liigsete vaheliigutusteta, löögikäsi ilusti nukkidega vastase suunas ja tagumine käsi korralikult puusas. Ühesõnaga on palju, millele tähelepanu pöörata ja algajal on eksida lihtne. Pideval harjutamisel on lõpptulemuseks aga mingisugune kehalise "teadlikkuse" ilmnemine ja koordinatsiooni arenemine. Me õpime oma keha paremini tundma ja saame enda suhtes veidi targemaks.
• Jalatreening - Jalad on võitlemises kriitilise rolliga. Tänu jalgadele võtame me igas olukorras sobiva asendi (lootusetus olukorras soovitaks soojalt võtta sprindiasendi ja vehkat teha), mis aitab meil omakorda genereerida vastavaks ülesandeks vajaminevat jõudu. Gravitatsioon kehtib kõigile (peale Nyancati) ja võitluses jäävad peale need, kes oskavad kontakti maaga enda jaoks paremini ära kasutada. Klassikas kasutatavad asendid on väsitavad ja mitteoptimaalsed. Nendes asendites ei saa väga kiiresti liikuda, kuid see ongi just vajalik - teha liikumine vaevanõudvaks. Raske õppustel, kerge lahingus, nagu öeldakse... Pika ja põhjaliku klassikatreeningu tulemusena saavad jalad tugevaks ja tulevad toime erinevates olukordades.
• Liikumisprintsiibid - Nagu ma just mainisin, kasutab klassika ebamugavaid asendeid liikumiseks. Käsivõitluses sõltub kõik sellest, kui hästi me oskame liikuda - löök ei ole midagi muud, kui vastase alistamiseks adekvaatselt sooritatud kehaline liikumine. Võitlus on üldse üks liikumiste sasipundar ja kes liigub õigemini, paremini... see võidab. Klassika sisaldab palju standardiseeritud liikumisi ning on täiesti võimalik, et olles aastaid neid liikumisi harjutanud, leiate, et keset võitlussituatsiooni ei ole õige liikumine teie jaoks vaevarikas.
• Tehnikate voolavus - Ehk siis võimekus teha mitu lööki või muud tehnikat järjest ja kiiresti. Klassikas on need liikumised suure amplituudiga ja vaevarikkamad. Võitlussituatsioonis ei tee keegi klassikalisi blokke, kui nad just peast põrunud ei ole. Aga need blokid, mida reaalolukorras tehakse, on analoogsed klassikablokkidele - need on lihtsalt väiksema amplituudiga, kiiremad, säästlikumad (jällegi: raske õppustel, kerge lahingus), kuid sisuliselt samad, sest rakendavad samu lihaseid.
• Korrektne hingamine - Iga füüsilise tegevusega peaks kaasnema korrektne hingamine. Võitluse käigus kasutatakse väljahingamist eelkõige löökide ajal, kuigi ka näiteks torsoga lööki vastu võttes on mõistlik hingata kopsud õhust tühjaks. Väljahingamine aitab leida õige lõtvuse ja õiget lõtvust on vaja kiire löögi sooritamiseks. Sportlased, nagu näiteks kettaheitjad, hingavad välja oma sooritust tehes - lausa kõva häälega. Karates on selle mõiste nimi kiai. Igal juhul on korrektne hingamine seotud koordinatsiooni ja keha tunnetusega. Kui te teate ja valdate oma keha, siis kasutate te igas olukorras korrektset hingamist.
• Harjumine ebamugavaga - Võitluses ei ole ju mingi teeõhtu. See on raske vähemalt ühele osapoolele (sellele, keda domineeritakse) ning ebamugavad poosid rüseluses on täiesti tavaline nähtus. Klassika harjutused on ebamugavad ning seeläbi annavad teataval määral ettevalmistuse füüsilisteks ebamugavusteks.
• Mälutreening - Klassikas on palju, mida õppida, uskuge mind. Kõik katad, paarisharjutused ja tehnikad tuleb õppida pähe (jaapanikeelse nimega veel) ja on vaja ka teada tehnilisi parameetreid. Klassika pakub piisaval määral meeldejätmist ja eelkõige noore mõistuse puhul võib selline mälu "harjutamine" hiljem kasuks tulla - ta harjub asju meelde jätma ja meelde tuletama.
• Kultuuriline elamus - Kui te suudate end veenda, et te tegelete süviti karate-ga... Kui te suudate klassikat harjutades oma meele tühjendada ja meditatiivses seisundis harjutusi sooritada... kui te lihtsalt kaifite seda teadmist, et te teete traditsioonilisi karate harjutusi ja elate sisse, siis võite te saada enese jaoks kultuurielamuse.

Mis aga jääb klassika puhul vajaka:

• Vastase tunnetus puudub - Kuigi klassikas on paarisharjutused ja teataval määral saab arendada distantsitunnetust, siis päris ehe võitluslik kogemus jääb siiski saamata. Klassika ei õpeta sparrima, ta suudab anda ainult ettevalmistuse. Võitlemiseks on vaja äärmiselt palju jõukatsumise kogemusi erinevate vastastega ning klassika ei suuda seda täisväärtuslikult pakkuda. Kujutletavad vastased ei paku väljakutset - nad löövad alati mööda, mugava kiirusega ning ei tee haiget. Fantaasia ei suuda asendada reaalset vastast ega pakkuda korralikku ettevalmistust ehtsa käte ja jalgadega lihamäe mahamurdmiseks.
• Löögitunnetus puudub - Klassika on kujundatud nii, et partnerid jääksid pärast harjutust kenasti terveks. Teineteist valusasti ei lööda, kui just vastastikust kokkulepet pole. Igal juhul ei koge pelgalt klassikat harrastav karateka, mis tunne on midagi tõeliselt lüüa ega ka seda, mis tunne on korralikke lööke maitsta. Võitluses  liigub vastane ettearvamatult ning soovib kõigest hingest teile haiget teha ning ennast hoida. Võitleja peab teadma, kuidas sooritatakse päriselt töötav löök, millised löögid on tugevamad, millised jätavad ta kaitsetuks ja milliseid kõlbab vastavates stsenaariumites kasutada.
• Liikumine on ühekülgne - Klassika erinevad liikumisprintsiibid annab kokku lugeda. Üldiselt võib öelda, et klassikas on palju üldistatud liikumisi, võitluses on aga meeletult variatsioone. Sparrides saab kogeda väga erinevaid liikumisstsenaariumeid, millest klassika ei jõua detailset ülevaadet anda - klassikas on need üldistatud.
• Puudub ohutunne - Klassika suurim viga... kuigi ta paneb proovile koordinatsiooni, refleksid, lihasmälu ja meele, siis teeb ta seda turvaliselt. Alalhoiule ei esita klassika mingit väljakutset. Selle tulemusena on uljal klassikaharrastajal oht tulla oma esimesest kaklusest välja verise nina ja haavatud eneseuhkusega. Võitlema õppimiseks tuleb panuseid tõsta - peab olema midagi kaotada, midagi karta. Keegi pole haavamatu ega surematu. Löögid teevad haiget, iga vale liigutus maksab kätte. Mida kiiremini need õppetunnid pähe kuluvad, seda parem võitlejale.

Kokkuvõtvalt ütleksin ma seda, et iga liikumine on inimesele kasulik, kuid võitlemiseks sobivad ainult korralikult läbitöötatud liigutused, mille omandamisega on ka vaeva nähtud. Klassika on ja jääb paljude jaoks pelgalt võimlemiseks, kuid siis jällegi... võimlemine on tervislik! Keegi ei eita, et klassika on väärtusetu - see pakub tervisliku viisi arendada oma keha ja vaimu ja muutuda paremaks inimeseks ning on suurepärane ettevalmistus, kui te kunagi tahate omandada võitlemisoskusi. Aga sellisel juhul ei maksaks sellele panna ainurõhku, vaid tegeleda ka rakendusliku poolega. Ma olen ise nüüdseks 10 aastat teinud trenni, kus klassikal on ka oma osa. Võin tunnistada, et aastatepikkuse pähekulutamisega olen hakanud juba mõnedest klassika printsiipidest aru saama, miks, mida ja kuidas. See ei ole tühi töö, kuid nõuab kannatust, analüüsivõimet ja töötahet. Ning see on kultuurne osa meie trennidest ja pakub väärilist eneseteostusvõimalust. Ja rohkem vast midagi ei ütlekski... täna.

Wadokai

Neile, kes veel pole aru saanud, siis meie klubi tegeleb Wadokai karatestiiliga. Algselt oli tegemist ühtse koolkonnaga, nimega Wado-ryu, kuid kuna koolkonna rajaja eluküünal kustus, juhtus niiviisi, et teatud inimesed pidasid end teistest targemaks (kes õigusega, kes mitte), koolkond jagunes laiali, ning praeguseks tegutsevad lisaks meie Wadokai harule ka Wadoryu Karatedo Renmei ja Wado Kokusai Karatedo Renmei, kelle olemasolust ei saa me kindlasti mööda vaadata. Stiilide hargnemine pärast koolkonna meistri surma on suhteliselt tüüpiline nähtus. Traditsiooni kohaselt veab peakoolkonda edasi meistri poeg, kuid mõnikord otsustab parim õpilane (või mitu õpilast) lüüa lahku ning teha asja oma äranägemise järgi. Wado-stiili jagunemine kolmeks on suhteliselt väike võrreldes mõne teise stiiliga, nagu näiteks Shito-ryu. Sisulisi erinevusi neil kolmel harul vist praktiliselt pole, tõenäoliselt mingisugused peenemad nüansid ainult, niisiis ei oska ma kuidagimoodi öelda, milline neist on "parem" kui teised ja kas üldse on. Fakt on see, et meie klubi tegeleb Wadokai-ga ja kuulub ka Eesti Karatedo Wadokai Seltsi.

Mainisin koolkonna rajajat. Mehe nimi oli Hironori Ohtsuka, kes elas aastatel 1892-1982 (lihtsasti meelde jäävad aastanumbrid). Kuigi me räägime "karatestiilist", tegeles härra Ohtsuka algselt hoopis Shindo Yoshin-ryu ju-jitsuga (seal tehakse heiteid, lukke, mahaviimisi ja igast muid võtteid). Ta tegeles sellega juba lapsest saati ning 29-aastasena saavutas juba Shindo Yoshin-ryu koolkonna juhi tiitli, mis sellises vanuses on ikkagi päris haruldane saavutus.

Igatahes viis saatus Ohtsuka ühel heal päeval kokku sellise mehega nagu Gichin Funakoshi. Funakoshi näol oli tegemist Shotokan-karatestiili loojaga ning inimesega, kes tutvustas ühena esimestest meistritest Okinawa karate-d Jaapanis laiemale üldsusele. Teda kutsutakse sageli kaasaegse karate isaks. Ohtsuka harjutas selle mehe juures oma kümme aastat karate'd ning lävis ka mõnede teiste karate vallas vilunud inimestega, nagu Kenwa Mabuni ja Choki Motobu.

Olles saanud piisavalt kogemusi karate's otsustas Ohtsuka ühendada selle koos ju-jitsuga ning lõpptulemuseks kujuneski välja Wado-stiil. Ehk siis oma trennides harjutame me nii karate käe- ja jalalööke kui ka jujitsu heiteid ja lukke. Wado on oma sisult pehme stiil ning isegi meie filosoofia on pehme. Nimigi tähendab "rahu tee koolkonda" ( wa = rahu/ harmoonia,  do = tee/ rada,  ryu = koolkond/ stiil).

Wado on lihtne stiil alustamiseks, sest ta ei ole füüsiliselt koormav. Nimetatakse pigem mõtleva inimese karate'ks kuid tõele au andes ei saa tegelikult öelda, et teised koolkonnad seda pole. Mõistus peab olema igal pool terav, ka konfliktisituatsioonides. Veel parem, kui õige mõtlemine pigem väldib konflikti (kuigi meie argielus pole see alati võimalik). Wado harjutused sisaldavad mitmeid printsiipe, millede rakendamine töötab enesekaitsesituatsioonides. Meie võtmesõnadeks on õige liikumine, jõu säästmine ning vasturünnak. Pikemas perspektiivis peaks Wado harrastaja õppima õigesti positsioneerima end vastase suhtes, sooritama jõudusäästvaid rünnakuid ning oskama sooritada vastase rünnakuga samaaegset vasturünnakut. Harjutamise tulemusena õpitakse paremini tundma oma keha ning inimkeha üldse - mida see suudab ja mida see välja ei kannata (seda teadmist saab edukalt ära kasutada kõiksugustes väänamistes ja heidetes). Kõrgema astmega harrastajad võivad isegi saada teada huvitavat, ent samas vastutusrikast infot kehal paiknevate valupunktide kohta.

Katsungi siin blogis aeg-ajalt välja tuua mõningaid mõtteterasid ja tähelepanekuid tehniliste printsiipide koha pealt. Ma olen küll tegelenud asjaga 10 aastat, millest tegelikult jääb väheks, kuid ma kasutan õigust avaldada isiklikku arvamust teatud Wado ja üldse võitluskunstide elementide kohta, mis mulle silma on hakanud. Nende sõnadega panekski sellele postitusele punkti. Kuni järgmise korrani!

PS: Kui janunete põhjalikuma info järgi Wadokai kohta, siis leiate seda leheküljelt  www.wadokai.ee

Enter the Neko

Heihei... mina olen Eints ning siin blogis saab olema juttu Neko-nimelise karateklubi tegemistest, räägime Wadokai karatestiilist ja üldse võitluskunstidest. Hakkan kindlasti linkama siia mitmesuguseid harjutusvideote ja ka võistlusvideote klippe ning muudki visuaalset materjali. Ka laagrite ning võistluste pildid leiavad kindlasti oma tee siia.

Aga natuke klubist ja endast kah. Karateklubi Neko on tegutsenud aastast 2003 ning meie sünnipäev on täpselt kuu aega enne vabariigi aastapäeva, ehk siis 24. jaanuar. Klubi asutajaks on mu vanem vend Silvar, kes praegusel hetkel juhatab vägesid hoopis Tartu Ülikooli karateklubis. Alustasin ise koos teiste jõmpsikatega ning nüüdseks on mul au olla juba teist hooaega Neko klubi peatreener.

Kindlasti on jaapani poppkultuuri asjatundjad juba praeguseks naerukrampides klubi nimevaliku üle. Ehk siis mu hea sõber ja tulihingeline animekultuuri fänn Rait juhtis mu tähelepanu sellele, et sõna "neko" (kass) viitab popkultuuris kassikõrvadega nunnudele inimestele (peamiselt tüdrukutele). Tunnistan ausalt, et valisin antud nime just ise klubile. Nimelt oli meil esimesel treeningaastal klubi nime valimine ning Neko oli minu poolt välja pakutud kandidaat, mis võitis ülekaalukate häältega. Ei mina (ega ka keegi teine ilmselt) ei teadnud tollal jaapani kultuurist mitte tuhkagi ning me seostasime klubi eelkõige just looma enesega, mitte neid matkivate inimestega. Kass on kiire, osav ja alalhoidlik loom. Miks mitte kasutada seda klubi identiteedi ja maskotina?

Seega ei ole tegemist kohaga, kus harrastatakse kassikõrvade valmistamist, nende kandmist ja "nyan"-sõna pruukimist. Mis ei tähenda muidugi, et nende hobide harrastajad poleks teretulnud. Eih... meil on kõik vähegi tsiviliseeritud inimesed teretulnud, kui tegemist pole just kaklejate ja kaabakatega. Trenni võib julgelt tulla, sest ega Neko ei hammusta.

Põhiliselt õpime me karatestiili nimega Wadokai, mille pärinemisloost ja printsiipidest saab kindlasti ka juttu olema. Viimase hooajaga lisasime oma repertuaari ka sportkobujutsu, mis on lastele mõeldud spordiala, kus materdatakse teineteist pehmendatud jaapani relvadega. 8. detsembril viisime juba lapsed esimesele võistlusele ning kui pilte peaks tulema, siis panen need ka kindlasti siia üles. Meie klubi kuulub Eesti Karatedo Wadokai Seltsi liikmeskonda ning kui kellelgi peaks tekkima asja vastu suurem huvi, siis veebilehelt www.wadokai.ee on võimalik leida parajas koguses infot treenimisvõimaluste, võistluste ja laagrite kohta. Galeriis leidub ka kuhjaga laagrite ja võistluste pilte.

Nõndaks siis... usun, et sissejuhatuseks sellest piisab. Järgmise korrani...